Küco saaga : Niit . Kuulates vaid sind .

 

niisiis.. oli nii, et küco värvis pahaaaimamatult küüsi. see võttis tunde, kuni ta märkas seda. ta läks sellepärast närvi. jooksis majast välja. tee peale jäi pood. see rahustas ta maha. ta istus sinna mere äärde maha. ta oli lapsest saadik tahtnud endale saada poni. pisarad valgusid mööda põski alla. järsku tundis ta kellegi kätt pisaraid pühkimas. ta oli oma käe surutanud enda poole. küco kuivatas pisarad. see oli nii saatuse poolt määratud.. ta nägi järsku Siin'i ta jooksis tema poole ja kallistas tugevalt. see oli nii Nad moment.. Küco muutus järsku kurvaks, tunded tema sees lendasid ringi, kui liblikad, aga ta ei suutnud õiget liblikat kinni püüda, sest võrk oli kadunud. see kaootiline seiklus lõpoes temajaoks kiiresti, sest ta jõusid koju. tal oli postkastis kirju, aga ta võttis ned siiski tuppa. ta uuris kõiki kirju hoolikalt ja läks neid postkontorisse panema.. tal tuli soov aasal nurmenukke korjata, aga see tundus talle, kui romantikule liialt suur väljakutse murda elu nendelt süütutelt lillekestelt. ta langes masendusse..ta istus nõnda üksikult lumehanges.päike tuli välja ja ta läks randa ujuma. liiv oli nii mõnusalt paberiline. ilu sel väljal oli kirjeldamatu ja Küco hakkas seal oleval klaveril musitseerima. kas ..