see nuudlipuu. hüvastijätuks soovisin Maryle head teed ning saatsin kiire pilgu oma telefonile, mis helises nõnda kiivalt. see sabakont tegi endiselt haiget mu sõrmeotstele, mis olid kondiselt haaranud nöörist, mis viis teise tuppa. kaugenevat päikest märkasin veel tuule käes. avasin oma kauaoodatud kingi, millest on möödunud kaua. kui kaua, seda ei tea nood pulgadki. kaua on mõiste, mida saab võtta nii või ka teisiti. selle sõnaga saab muuta lauseid. see koosneb tähtedest, mis on üksikuna nii üksildased ning abitult üksinda. see ei lugenud, et nad olemas olid, kõik oli muu. kõik oli kinni vannitoas. avasin selle ukse ja sealt tuli välja üksik kärbes. kärbes oli mulle tuttav.. maailmast oli nii raske aru saada. kas oli see seinaäär või plastmasstaldrik, aga tundus, et käitun valesti. lõpetasin oma tegevuse kohe.. kõndides mööda neid teid leidsin enda tee, mida mööda ma käisingi. õppisin niimõndagi oma sisemiselt senseilt. tulin poest välja. mul polnud endaga enam midagi ühist, olime erinevad. me jäime kaugeks..
No comments:
Post a Comment